Teine aasta siin- kool, pimedad õhtud ja palju palju raamatuid.

September

Palju on toimunud. Olen nüüd tudeng, ei tea küll kas olen "õige" tudeng, kuna teen vaid aastase programmi, aga mina naudin seda sajaga. Mul on tekkinud siin ka oma sõpruskond ja olen nüüd arusaanud, kes minu varasematest töökaaslastest on sõber ja kes oli vaid tuttav. See. et mul on oma inimesi siin teeb elu miljon korda paremaks ja mu sõbrad siin on fantastilised inimesed.

Olen siis õpilane Islandi ülikoolis ehk Háskóli Íslands. Ma õpin islandi keelt teise keelena muidugi. see on aastane kursus, et õpetada islandi keele põhitõdesid, et me suudaksime kõneleda teistega siin kohalikus keeles. Islandi keele rääkimine ja mõistmine on suureks abiliseks töö leidmisel. Kui ma lõpetan selle kursuse, siis on mul lihtne juurde arendada enda keelt kas lihtsalt suheldes või väikseid kursusi tehes. Mulle tegelikult väga meeldib õppida ja ma olen kooli ja keelte õppimist igatsenud. Kuigi ma olen stressis ja üks hetk vihane islandi keele grammatika peale ja teine hetk enda kartusele rääkimise suhtes, siis ma olen väga pühendunud ja järjekindel. Mul on head sõbrad kellega on õppimine palju lihtsam. Saame jagada nii stressikoormat kui ka arveid baaris peale rasket nädalat koolis. Mul on õppides koguaeg miljon raamatut avatud ja ühest raamatust vaatan grammatikat, teisest lauseehitust ja kolmandas veel omakorda uusi sõnu. Vaikselt minu keel areneb, räägin perega järjest rohkem ja vaikselt hakkab see keel ka loogiliseks muutuma. Ootan mida see semester veel endaga toob.

Kogu selle koroonatralli tõttu hakkas minu koolitöö pihta plaanitust nädal aega hiljem. Kui lõpuks kõik hakkas siis meil olid tavalised tunnid koolis. Ma tutvusin paljude uute inimestega ja leidsin enda sõpruskonna siin. Nendega koos oli lihtsam kogu õppesüsteemist ja tunniplaanist aru saada. See aga ei kestnud kaua, sest kohale jõudis uus koroonalaine ja kuna meie koolis oli paar juhtumit, siis kogu õppetöö läks netiõppele. Mulle ei meeldi netis õppimine ja sellega oli raske harjuda, aga praeguseks on olukord juba okei. Proovin muudkui leida viise, et ennast motiveerida ja enda kõik kontrolltööd ja testid ikka ära teha. Ma pean ennast 100% tunnis tegutsemisele pühendama või ma olen nagu algkooli õpilane ja jutustan kõigi ümber ringi olevate inimestega. Sõpradega koos õppimine on pisut aidanud sellega.

Samuti, kui sa tead minu lugemiseesmärkidest, siis natuke infot ka mu lugemise kohta. Augustis ma lugesin lausa 6 raamatut ja septembris 2 ja veel paar lisalugemist kooliks. Ma lugesin Minu Ahvenamaad ja ma armastan selle sarja raamatuid. Kui sellised raamatud on kirjutatud naise poolt, siis see raamat minu käes rohkem kui nädal olema ei pea. Teiseks lugesin ma Moonstone: The boy who never was. Varasemalt pole mulle kohustuslik kirjandus meeldinud, aga see raamat oli väga huvitav ja mitmekülgne. Kui kellelgi on huvi Islandi ajaloo või on lihtsalt uudishimulik, siis soovitan seda lugeda. Peategelaseks on noormees. kes otsib oma teed siin 1912-1918 paiku. Lisaks ka pisut tema hilisematest tegevustest. Minu Islandi kultuuriõpetaja on väga hea maitsega raamatute suhtes. Ootan huviga meie järgmiseid raamatuid. Lisaks lugesime ka saagade lühikirjeldusi ja lugusid nendest. Mul on väga hea meel, et mul on tekkinud lugemisharjumus jälle ja enam pole minu jaoks raske lugeda kuus 2 raamatut. Olen avastanud ja Kindle äppi. See on väga mugav, sest mul on võimalik lugeda raamatuid, kus iganes soovin ja tihti peale on seal raamatud ka soodsamad. Lisaks ka kui sellele raamatule on suur tung raamatukogus või kui raamatukogud on kinni, siis mina saan normaalse summa eest ikka lugeda neid. Niiviisi on mul see raamat alati olemas, aga see ei võta muu raamaturiiulil ruumi.

Oktoober

Oktoober jõudis kätte justkui ootamatult minu jaoks. Tunne on nagu ma alles jõudsin siia tagasi.

Nüüd on meil kõik tunnid netis ja töö leidmine tundub võimatu. Pole väga palju valikuid minusugusele tüdrukule, kes vaevu suudab islandi keelt rääkida ja ei oma ülikoolikraadi. Ma ikka aktiivselt otsin, aga see on väga energiakulukas. Sama seis on kooliga. Ma ei ole ei interneti ega muu nutivärgi fänn ja arvuti vahtimine kuni kuus tundi päevas on minu jaoks raske. Ma ei kujuta ette kuidas saavad hakkama need, kes on tundides kauem kui mina või kes töötavad arvuti taga igapäevaselt.

Ma proovin väga lugeda see kuu ja ma alustasin Paulo Coelho raamatu Brida lugemist, aga kuigi see raamat on huvitav, siis selle lugemine liikus väga aeglaselt. Otsustasin hoopis alustada kohustuslikku kirjanduse lugemist ja avasin Heiða: A Shepard at the Edge of the World. Mulle väga meeldis see raamat ja ma hakkasin seda vaikselt lugema. Sain aga 5 päeva enne loengut, kus pidime seda raamatut arutama, sain ma teada, et lugesin valet raamatut või pigem liiga vara. Kui ma nüüd kõik kokku võtan, siis plaan on lugeda lõpuni Brida, Heiða, Independent People, mille on kirjutanud Halldór Laxness ja minu uus lemmik Minu Alaska. Loodetavasti lõpetan ma need vähemalt novembri lõpuks.

Kui jälgid mind minu isiklikus instagramis, siis nägid, et läksin pisut hulluks Petrone Printi netipoes ja ostsin endale hulga raamatuid Minu sarjas. Ostsin 9 raamatut 5 raamatut Eestisse ja 4 raamatut eraamatutena, et saaksin ka siin lugeda Eesti kirjandust. Eraamatud on mu uus lemmik leid.

Nüüd kui pime aeg on kohale jõudnud olen ma väsinud ja koguaeg näljane. Mu motivatsioon on ka pisut alla läinud, aga küll ma jälle oma energia tagasi saan. Eelmisel aastal mul sellist probleemi polnud, aga sel aastal pean ma enda eest rohkem hoolitsema. Muudkui endale häid sööke valmistama, vitamiine võtma ja endale mingisuguse rutiini looma. Aeg on oma koolitööde ja raamatutega ka jälle järje peale jõudma. Kui kellelgi on nippe selle pimeda aja üle elamiseks, siis hea meelega ootan teie nõu.

Kõike head teile!

Kui kellelgi on küsimusi kas minu kooliprogrammi, minu elu või millegi muu kohta siin, siis ära karda ühendust võtta.