Seiklused Mosós

Leppisin kokku tuttavatega, et saan nendega kokku Mosfellsbæri(lühidalt Mosó) raamatukogus. Pidin sõitma bussiga, mida polnud kunagi varem kasutanud - buss number 7. See nunnu bussike pildil. Tean, et buss väljub Spönginist, mis on minu linnaosa keskus kui nii võib öelda. Olen seda bussi varem näinud, kui olen läinud oma tavapärasele buss number 6le. Buss number 7 ei ole nagu kõik teised bussid. See näeb välja nagu maaliinibuss, väike ja turvavöödega. Niisiis tean, et pean sõitma buss number seitsmega peatusesse, mille nimi on Þverholt/Háholt ja google maps ütles mulle, et 9.15 saabun oma peatusesse. Erinevalt teistest bussidest ei näita see buss, mis peatus on järgmine ehk siis sa pead ise teadma, millal on sinu aeg bussist maha minna.

Jalutan Spönginisse, lähen bussile kell 9.05, Buss hakkab sõitma ja sõidame siia tänavasse ja sinna tänavasse. Mina siin varem olnud pole. Ainuke tuttav asi on mäed, mida bussiaknast näen. Bussi tuleb veel paar inimest ja siis jõuan enam vähem tuttava koha peale ja keegi vajutab bussis stop nuppu. Ahah paljud tahavad, siis maha minna. Oma julgust ma kokku ei võtnud, et bussijuhilt küsida, mis peatusega tegemist on ja vist oma hommikuses unisuses ei mõelnud ma ka Google Mapsi avada. Kell on 9.15 ja tundub olevat populaarne peatus. Otsustan ka bussist maha minna.

Astun bussist välja ja avan Google Mapsi. Ma olen 20-minutilise jalutuskäigu kauguses raamatukogust. Ilm on ilus ja uut bussi ma oodata ei viitsi. Jalutan ja otsustan ümbrusega pisut tutvuda. Kõigepealt näitab kaart, et paremal pool teed, seal, kus ka mina olen, pean hakkama Mosfellsbæri raamatukogu poole kõndima. Mida aga pole on rattatee või mingisugune kõnnitee. Suure maantee peal ma ka väga jalutada ei taha. Siis näen, et maantee alt läheb jalakäijatetunnel. Lähen siis üle maantee ja hakkan jalutama raamatukogu poole. Telefon näitab mulle: keera ümber ja mine kusagilt ümber nurga, mingile muule teele. Minul on juba kopp ees üle tee minemisest ja kõnniteede otsimisest. Otsustan oma teed jätkata ja vaadata kuhu see jõuab. Jalutan ja jalutan.

Ümberringi olevad vaated on nii ilusad- paremal pool suured näed, vasakut kätt nunnud majas, eespool majad ja metsad ja siis veel kauguses mäed. Jõuan lõpuks kesklinna või linnaosakeskusesse, jalutan väikestel tänavatel, mis lähevad majade vahelt ja ühtegi autot pole läheduses. Jõuan, siis lõpuks kohta, kus peaks olema raamatukogu, aga kusagil ei näe ma raamatukogu. Võtan, siis oma tuttavaga ühendust ja leian, et kui läheb vasakpoolsest uksest, siis siis leiad järgmise ukse ja see on raamatukogu. Üksi oleksin ma küll ilmselt kaua seda otsinud. Lisaks terve tee sinna on mu mõttes olnud eksam, mis algas kell 9. Minu plaan oli kohe 9.15 raamatukokku minna ja seda tegema hakata. Raamatukokku jõudsin ma kell 9.45. Õnneks polnud eksam surmkeeruline ja mulle piisas järelejäänud ajast. Ülejäänud aeg raamatukogus tegutsedes läks kiirelt ja tegusalt.

Niisiis tagasi tee koju. Jalutan, siis lähimasse bussipeatusesse ja jälle avastan, et buss on juba läinud. Mina nagu ikka 25 minutit oodata ei viitsi ja jalutan samasse peatusesse, kust hommikul maha tulin. Nii, olen bussipeatuses ja ostan strætó(nii nimetame kohalikke busse) äppist endale bussipileti. Buss on 5 minuti kaugusel. Ootan siis bussi ja vaata oi telefonil on akut vaid 20%. No pole hullu, ainus asi, mida pean telefoniga tegema on näidata bussipil...ja mu telefon viskab pildi taskusse. Mõtlen, siis et mis ma nüüd teen. Oo mul on rahakotis münte ja selle eest saaksin bussipileti eest müntidega maksta(Islandil pole veel mingit kaardiga viipamist bussis). Siis aga ütleb mingi sisemine hääl mulle, et selles bussis niikuinii ei saa müntidega maksta. Ma ei näinud mündikasti oma esimese sõidu ajal. Olen pisut pahane ja jällegi ma mõtlen, et ei taha oma marki maha teha lollide situatsioonidega. Kui ma vaid teaksin, mis ma veel hiljem korda saadan.

Nii ma siis otsustan, et ma proovin koju jalutada. Ma tean, et see on pikk tee, aga no mis siis ikka. Ma ei tea parimat teed koju, aga arvan, et mäletan, mis teed pidi buss sõitis ja küll üks hetk kõik jälle tuttav tundub. Nii ma siis üritan jalutada ja äkki avastan, et seal kuhu olen jõudnud on vaid maantee. Pole just väga meeldiv mööda maanteed käia ja paistab, et keegi ei tee seda siin. Küll kusagil peab olema jalakäijatetee ka. Proovin teisest kohast ja keeran sinna ja tänna ja kuhugi ma ei jõua omadega. Kohtan vaid toredat meest, kes elab mingisuguses keskuses või vanadekodus. Tore mees soovib mind väga tundma õppida. Ta tahab teada, kuhu ma lähen ja kus ma elan ja kuidas mul läheb. Algul tahab ta vaid minu kohta teada, siis räägib ta ikka mulle ka, et elab selles majas, mis meie selja taha jääb ja ta on teel, kui ma temast õigesti aru sain, töökotta. Siis näitas ka mulle enda uhket telefoni kuniks ilmselt teda valvav töötaja teda hoovi peal märkas ja temaga ühines.

Jällegi hakkasin ma otsima teed kodu poole. Kui ma aus olen, siis tundsin ennast puhta abituna ja otsustasin, et aeg on autoload ikka ära teha. Ega ma sinna jääda ei saa ja jalutasin tagasi maantee juurde ja hakkasin enda meelest tuttavat teed pidi jalutama. Ükski koht mulle tuttav polnud. Ainult ujulat nähes sain aru, et olin siin varem olnud. Oma elevuses ei mõistnud ma, et ei olnud seal mitte bussiga sellel hommikul vaid korda siia ujuma tulles. Niisiis jalutasin mina edasi ja edasi ja jällegi miski pole tuttav aga tänavanimesid nagu oleksin kuulnud. Ei tea kas ma olin päiksepiste saanud, et ma ikka edasi kõndisin või mis mul viga oli. Vaikselt tekkis mul ka seikluse element sinna juurde, et ooo kuhu ma nüüd satun. Ma nägin väga ägedaid kohti ja avastasin uusi paiku, kuhu oleks lõbus minna. Oma jalutuskäigu ajal läksin ma mitmel korral mööda buss number 15 peatustest. Ma teadsin, et tänu sellele bussile on mul võimalik saada lähemale kodule, aga mina tahtsin ikka koju pigem jalutada. Lõpuks jõudsin ma kohta, kus ma sain aru, et pekki ma olen väga vales kohas. Ümberringi olid tundmatud kohad ja mulle paistis, et jalutan linnast välja. Siis nägin ma aga oma buss number seitset ja tahtsin leida selle bussi bussipeatuse. Ma jalutasin väga kaugele, lõppude lõpuks hobuste sekka. Siis ma olin väsinud ja tahtsin lihtsalt koju minna. Ma otsustasin jalutada tagasi ja leida esimene bussipeatus. Selle ma leidsin ja esimene võimalus koju minna oli buss number 15. Sõitsin sellega ja siis vahetasin busse ja sain koju.

Ma seiklesin ligi 3 tundi koos oma bussisõiduga koju. Koju jõudsin ma alles kell 16.

Seiklus oli lõbus, aga järgmine korda ma seda uuesti ei teeks.

Järgmisel korral kui selle bussiga sõitsin nägin muidugi ka seda, et selles bussis saab müntidega maksta ja nädal peale minu seiklusterohket päeva hakkas seda liini sõitma tavaline buss, mis nüüd ütleb sulle ikka, mis peatus on järgmine.

Päris tore oli tegelikult ära eksida. Sain jälle põneva seikluse ja naljaka loo, mida jagada.