Mul on kolm head uudist

Esiteks ma tulen Eestisse kaheks nädalaks. Ma tulen kuuendal juunil ja lähen tagasi 20ndal juunil. Saan lõpuks näha beebisid, keda pole nende sünnist saati näinud. Nii väga ootan nende nägemist. Ma nii ootan lihtsalt rääkida eesti keeles ja omainimestega olla. Ei pea muretsema, et kas ta peab nüüd kuhugi minema või kas Eestis on juba liiga hilja, et sõbrannaga juttu ajada. Nii tore on inimestega lihtsalt olla. Kui ma sain teada, et mul on võimalik Eestisse minna ja et head lennud on sellel ajal olemas ja mu ülemus lubab mul minna, ma hakkasin nutma. Selles kurikuulsas raamatukogus, kuhu läksin sellel päeval kui Mosos ekslesin. MA olen nii rõõmus ja nii elevil. Aga mul on veel häid uudiseid.

Ma sain ülikooli sisse. Minust saab lõpuks õpetaja. Septembrist saan hakata õppima õpetajaks. Minu International Studies in Education kursus hakkab siis, aga ma saan juba praegu suve kursusel paar ainepunkti ette teha ja mina, ütleme ausalt paras nohik, haarasin võimalusest ja hakkan juba nüüd õppima pedagoogikat. Ma ei tea kas te saate mu kirjastiilist aru, aga ma olen vääääääga elevil. Ma küll kaks aastat tagasi kahtlesin kas minna ülikooli või mitte, aga võib olla ma kahtlesin, sest ma ei vaadanud õigeid koole. Paistab, et justkui saatus tahtis, et ma läheksin sellesse ülikooli. Ma saan lõpuks õppida ala, mis mind kohutavalt huvitab ja mul on nii suur soov õppida. Ma olen valinud vaid oma põhieriala hetkel. Ma saan oma kõrval eriala valida alles peale esimest aastat. Ma ideaalis sooviksin õppida juurde Gender Studies(Sooõpetus?), sest ma tahaksin hakata perekonnaõpetuse/sex ed õpetajaks. Ilmselt on näha ka minu instagramist, et mind see valdkond huvitab.

Kolmandaks ma kolin uude kohta. Loodetavasti. Minu armas sõbranna leidis ilusa kahetoalise korteri ja alguses üüris ta selle ainult endale ja enda kutile, aga siis mõtlesime, et oleks tore üüri jagada ja minul Björgvini ema kodust välja kolida. Niisiis hetkel räägime me korteriomanikuga, et saada teada, kas ka tema on nõus sellega, et mina sinna kolin. Ülikool ja töökoht on mulle palju lähemal kui elaksin selles korteris. Hetkel kolin välja vaid mina. Björgvin on veel oma ema majas ja kogub raha. Tema töökoht on samuti lähemal meie praegusele elukohale kui sellele uuele korterile. Plaan on muidugi, et ta ühineb minuga tulevikus. Aga senikaua saame lõpuks proovida tavainimeste deitimist. Meil ei olnud kunagi ju mingeid deite või filmiõhtuid enne kui me kokku kolisime. Me kohtusime esimest korda ja siis käisime üksteisel külas vaid korra. Mina olen väga rõõmus selle kolimise üle. Lisaks ma saan selle toa teha nii ägedaks. Ma kavatsen sinna osta kas ainult kasutatud mööblit ja asju või kuidagi ise teha või paluda näiteks Björgvini õel maalida. Seal tahaksin ma ka proovida zero waste olla ja ilmselt ka vähem liha sööma hakata. Loodame, et kõik läheb nii nagu vaja. Fingers crossed.