November&detsember

November

Kust üldse alustada? Novembris pidin lõpetama kõiksugused koolitööd ja toimusid semestri viimased tunnid enne eksameid. Kirjutasin Islandi kunstniku Sölvi Helgasoni joonistuste kohta arvustuse ja pidin lisaks meeldetuletama kogu Islandi kultuuri tundides õpitud materjali. Pidime tegema 2 väikest testi ja ühe suure selleks. et kursus lõpetada ja nendega oligi Islandi kultuuri kursus minu jaoks läbi, aga mind ootasid detsembris veel 5 eksamit Islandi keele kohta. Laiskus sai minust võitu terve kuu jooksul ja kõik tööd ja tegemised jätsin ma viimasele minutile.

Lisaks veetsin ma pool novembrit üksinda või no koos koeraga. Minu kuti perekond pidi mõneks ajaks Fääri saartele minema. Mina jäin aga siia, et koera valvata. Nimelt on meie koer vägagi kartlik kuid näitab seda agressiivsusena. Niisiis olin mina kõige turvalisem valik. Elasin üksi ja sain aru. et ma pole kunagi varem pidanud üksi elama.

Üksi olemine oli väga harjumatu. Alguses lendasin olukorrale sajaga peale- proovisin vara ärgata ja koeraga jalutama minna, siis hakata koolitöödega tegelema. Koolitunde on mul vaid 3 päeval nädalas ja tööd pole ma suutnud veel leida, seega mul oli väga palju vaba aega. Natukene lugesin ja vahest käisin kusagil mõne sõbrannaga, aga ausalt öeldes veetsin suure osa ajast teleka ees. Soovin, et oleksin rohkem kudunud ja lugenud, aga see ümberringi olev pimedus muutis mind koguaeg uniseks. Sellisel unisel ja pimedal ajal tuli aga lumi maha ja ma käisin sõbrannaga isegi kelgutamas. Loodan, et jõuluõhtul on ka lumi maas, aga ilmateade seda ei luba.

Selle kodusolemise jooksul hakkasin suhtlema Björgvini sõbrannaga, kellega olin vaid ühe korra kohtunud ühel sünnipäeval. Suhtlesime peaaegu iga päev ja sain väga lähedaseks ning ta tegi üksi olemise palju palju paremaks. Nüüd on ta üks minu lähedasemaid sõbrannasid siin.

Kui aga rääkida lugemisest, siis ma olin väga entusiastlik oktoobris oma võimalike saavutuste üle. Tegelikkuses lugesin lõpuni Heiða ja Independent People oli minu jaoks hirmus igav. Lugesin läbi esimesed 100 lehekülge sellest raamatust ja ülejäänud info leidsin internetist. Ärge seda ainult mu õppejõule öelge. Lisaks lugesime ka lühijutte erinevate Islandi feministide poolt. Minu arvates väga äge lugemine ja meil olid lugemisel nii 30ndatel sündinud kui ka 90ndatel sündinud autorite tööd. Minule muidugi läks tänapäevasem kirjutamisstiil rohkem meeltmööda. Bridat ja Minu Alaskat olen pisut lugenud, aga lõpuni pole veel jõudnud.

Erinevad sarjad on mind rajalt maha võtnud. Ma olen suur sisekujunduse ja organisatsiooni fänn. Seega vaatasin Netflixist kõiksuguseid sisekujundussaateid ja meie versioon Teliast ehk siin Siminn Premium pakub võimalust vaadata Austraalia "naabrist paremat", saate õige nimi on The Block ja tormistel päevadel naelutab see mu täielikult teleka ette.

Detsember

Pool detsembrit olin kodus vaid mina meie koer jällegi. Björgvin ja ta õde tulid jõuluks koju, mis tegi minu tuju rõõmsaks. Detsembris olid mul kõik eksamid, millest ma õnneks läbi sain. Detsembri jooksul valmistusi mina jõuludeks. Kaunistasin kuuske ja panid kaunistusi igale poole ja küpsetasin erinevaid maisutusi. Tore oli aega veeta koos sõpradega ja ka üksi aega veeta, aga ma olin ülimalt õnnelik, et ma jõule ei pidanud üksi veetma. Selle aja jooksul ma lugesin pisut, aga oma raamatuid ikka läbi loetud ei saanud. Mingi talvine väsimus oli peal koguaeg.

Kui nad lõpuks koju tulid, veetsin nendega nädala karantiinis ja siis käisime päev enne jõule kinke ostmas erinevatele sugulastele. Jõululaipäeval olime ainult mina ja Björgvin, aga rahulikud jõulud sobisid mulle paremini. Katsime koos laua ja tegime koos süüa. Meie jõuluõhtusöök oli homaarisupp ja laavakoogid. See kohe kindlalt pole traditsiooniline jõuluõhtusöök siin, aga homaar on üks meie suur lemmik. Pärast kui olime ennast silmini täissöötnud meie jõulutoite, avasime muidugi kinke ja vaatasime koos jõulufilmi. Väga rahulik ja mõnus jõuluõhtu. Järgmisel päeval sõime Björgvini isa juures traditsioonilisemat toitu ka - hángikjöt, laufabrauð, kartulipuder ja paar eestlasele väga imelikku salatit. Suutsin isegi seal julguse kokku võtta ja rääkisin nendega enamasti islandi keeles. Islandi keel juba hakkab tulema ja mu hirm muutub järjest vähemaks.

Aastavahetusel on siin tavaline veeta aega perega ja pärast 00:00-i võib minna sõpradega tähistama. Meie siis veetsime 31. detsembri perega ja kui kell sai 00:00, siis helistasime sugulastele, kes asuvad kaugemal. Siis oli aeg näha sõpru ja kuna kodus olime vaid mina ja Björgvin, siis kutsusime lähimad sõbrad kokku ja veetsime meeldiva õhtu/öö/hommiku koos. Kokku oli meid vaid kümme, sest seaduslikult tuli eelmisel aastal lubatud vaid 10kesi koos olla. Nüüd juba võib meid 20 olla.

Loodan, et kõigi järgmised kuud ja uus aasta tuleb lõbus ja rõõmuderohke.