Esimene kuu on möödunud

Laura Priske
Oct 22, 2019
3 min read

Updated: May 5, 2021

Palju on juhtunud selle esimese kuu jooksul. Koduigatsus ning hirm kõige uue ees on mind mitmel korral kimbutanud, aga siis tuleb majas välja saada, et näha kõike kaunist selles uues kohas, kus elan. Elan Grafarvoguris, mis on mõnus rahulik linnaosa. Eemal downtown Reykjavikist kuid sinna minek pole sugugi keeruline.

Hakkasin kohe saatma laiali enda CVsid ja kirju erinevatele firmadele. Väga lootusandev olukord polnud, niisiis otsustasin minna keelekooli. Hetkel õpin Icelandic 1, aga ma ei kavatse vaid sellise tasemega piirduda. Tegemist on küll mu vabaaastaga, kuid keelekool on just hea ja paneb mind mitte unustama õppimise lõbu. Keelekoolis käimiseks pidin õppima ära ka bussiliikluse ja ise pisut Reykjaviki avastama. Kui olin keelekoolis kaks nädalat käinud sain läbi tutvuste teada, et üks söögikoht vajab köögitöötajaid ning kõike tullakse järgmisel nädalal õpetama ka. Haarasin võimalusest kohe kinni ning täpselt kuu aega peale Islandile saabumist sain endale töölepingu. Paistab, et siin hakkab vaikselt korda looma. Nüüd kui on leping käes saan endale ka kennitala ehk kohaliku isikukoodi ja saangi ametlikuks elanikuks, sest ametlikult olen ma senimaani siin justkui puhkusel olnud.

Leidsin ka oma esimese kaltsuka iseseisvalt üles. Olen varasemalt käinud teistes kaltsukates, aga sinna on mind alati Björgvin vedanud, nüüd leidsin aga ise katsuka üles ning ma ei suutnud vastu panna ja ostsin endale raamatu ja kleidi. Raamatu sain ma crazy odavalt 100 ISK ehk 0,72 eurot. Isegi Eestist ei saaks nii odavalt raamatuid. Kleit, aga maksis 1500 ISK ehk 10 euro eest, mis Eesti kohta pole odav, aga siin on väga hea hind.

Lisaks oleme ka palju prügi korjanud. Kuna saabusin siia Maailmakoristuspäeva lähistel, siis otsustasime sellel päeval jalutada ja prügi korjata. Lisaks koeraga jalutamas käies korjame tihti prügi ning ka bussipeatusest koju tulles saab pisut korjata. Siin on lisaks prügi maha viskamisele ka lisaprobleemiks tuul, mis lennutab isegi tavaprügikastidest prügi loodusesse. Enamikel inimestel on prügi kastidele nö majakesed ümber ehitatud, lisaks on prügivedu ja ka suurprügi äraviskamine tasuta. Kodukoristuse käigus läksime ja viisime ära kirjutuslaua, riiuli ja kõike muud, mida majapidamises enam vaja ei lähe. Kõik võeti tasuta vastu. Eesti peaks võib olla sama käsitluse ette võtma nähes rahva pahameelt praeguse prügisüsteemi üle, aga alati leiab midagi, mille üle vinguda.

Olen ka tunda saanud maastikumuutust. Otsustasime enne külmade ilmade tulekut ka rattaga sõitma minna, aga võtsime kohe ette pikema sõidu- 40 minutit kaubamajja ja siis sealt veel suure ringiga koju. Esimese 10 minuti jooksul pidime nende sõnul väikesest künkast üles sõitma ja kui me künka otsa olime jõudnud käis mul pea ringi, süda oli paha ja olin näost tulipunane, suus oli ka rauamaitse. Esimese 10 minuti jooksul olin ülepingutanud ja saanud suure märgi, et olen out of shape. Ülejäänud tee oli väga hea, sest palju sain künkast hoopis alla sõita. Tagasi teel kõndisime suurematest küngastest üles kartes mulle liiga teha. Sõit ise oli aga mõnus ning sain lükke pisut rohkem trenni teha. Järgmisel päeval arvasin ma ka, et see kõik polnud piisav jõupingutus ja peaksin järgmisel päeval peale esimest "proovipäeva" minema veel mäkke ka ronima. Tegemist polnud küll kõrge mäega, aga ühe saarlase jaoks oli see suur katsumus. Üles läksime 40 minutiga ning tagasi sai muidugi kiiremini. Minust ühtegi head pilti ronimisel ei tehtud, aga nagu näha, siis olin väga elevil ja rõõmus. Lisaks tegi mind väga õnnelikuks see, et Björgvin tahtis matkale kohvi kaasa võtta ning ta valmistas selle kodus ja võttis korduvkasutatavas kohvitopsis kaasa. Väikesed asjad teevad mind väga õnnelikuks.